Emakeelepäev Paistu Koolis.
 /  Esileht / Emakeelepäev Paistu Koolis.
Emakeelepäev Paistu Koolis.

Emakeelepäev Paistu Koolis.

14.märtsil tähistas Paistu koolipere emakeelepäeva. Pidulikul aktusel kuulutati välja ka selleaastase omaloomingukonkursi võitjad. Seekord oli konkurss pühendatud Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale ning loometööde hulka mahtus nii muistendeid, muinasjutte, mõtisklusi kui ka luulet.

Töid hindas žürii, kuhu kuulusid Paistu raamatukogu juhataja Vivika Virgu, Paistu kooli direktor Merike Kald ning õpetajad Triin Vaiksoo, Urve Kalda ja Helle Leppik

 

Omaloomingukonkursi parimad 2018:

ERIPREEMIA

2.kl Tarmo Tamm “Metsaraamat”

 

NOOREM VANUSERÜHM (3.-4. klass)

I koht Kaisa Viru  jutuke “Ükskord juhtus Eestis nii…” ja luuletus “Eesti on mu kodumaa”

II koht Rikko Riiner muinasjutt “Elasid kord…”

III koht  Loore Kahu muistend “Vahva küla”

 

KESKMINE VANUSERÜHM (5.-6. klass)

I koht Alex Romponen “Muinasjutt Sinisest, Mustast ja Valgest” ja luuletus “Minu Eestimaa”

II koht Jarmo Malmre “Muinasjutt eestlasest” ja “Muinasjutt kassist ja kahest koerast”

III koht Helena Kolga muistend “Sarapuu mägi”

 

VANEM VANUSERÜHM (7. – 9. klass)

I koht Triinu Orav luuletused

II koht Kärttu Põrk jutuke “Eesti ilu”

III koht Bruno Pugal  mõtisklus “Kui ma oleksin Eesti president”

 

TÖID OMALOOMINGUKONKURSILT:

***

Kätte jõudnud hommik karge,

lund aina sajab ja sajab veel.

Silm särab, on puna mu palgel –

ja märkan üht kitse sel üksikul teel.

 

Nõtkel sammul radu käinud,

loom on ilmund ei-tea-kust.

Ja hetke pärast läinud

justkui oleks näind ma viirastust.

Triinu Orav

 

Eesti ilu

Lesisin voodis ega tahtnud veel ärgata. Hommikune särav Eesti päikene paistis kardina vahelt silma.
Ja üksikud linnud, kes talveks Eestisse jäänud, siutsusid akna taga. Ei jäänud muud üle, kui ennast püsti ajada. Tõmbasin kardinakese üles, et päike tuppa lasta ja …. Oh sa, see oli imeline! Selle vaatepildi kirjeldamiseks on raske sõnu leida.  Helesinine taevas, õhkõrnad pilved seal sõudmas. Kaunis päike selle keskel. Must mets eemalt paistmast ja valge, valge lumi vastu sätendamas. Oi, kuidas ma tahtsin seda ilu teistega jagada, et ka teised näeksid, kui imeline võib meie maa olla. Mida teha ? Joonistaks selle üles, mõlgutasin oma mõtteid. Otsisin oma sahtli põhjast paberi ja pliiatsite komplekti. Jagasin paberi horisontaalselt kolmeks. Alumise osa  jätsin värvimata ja lisasin sinna veidi sädelust. Keskmise osa värvisin ühtlaselt mustaks ja ülemise osa helesiniseks. Midagi oli puudu. Päike, kritseldasin ka selle paberile. See ei ole see. Jooksin ruttu pööningule ja juurdlesin, kuhu ma võisin panna oma pintslid ja värvid. Arvasin, et asi on valedes joonistusvahendites. Kuid asi polnud selles.
Kogu selles asjas olin unustanud hommikusöögi ja mu kõht andis sellest korinaga märku. Läksin sööma, sest täis kõht on ikka täis kõht ja kes see siis toidust loobuks.  Külmkapist võetud kiluvõileivad nägid isuäratavad välja. Ampsasin kohe paar ampsu ühest neist ning rüüpasin kakaod peale.
Rõve. Ärge kodus järgi proovige. Nüüd ma kirun, kui rõve on kilu. See läks ju riimi! Muidugi nii ma teengi . Otsustasin, et kirjutan luuletuse.

Kus taevas kõige sinisem
ja ümberringi mustamas metsad.
Kus päike kõige kollasem
ja lillekesed õitsevad ehtsad

Kus lumi talvel sätendab
ning  puudel lehed maas
Kus öösel kuu helendab
ning tähed taevas taas

See on Eesti
meie kodukene hea
See on Eesti
seda meeles ma pean

See ei olnud ikka see. Tol hetkel mõistsin, et aeg hakkab otsa saama, kuna päike on loojumas. Kahjuks ei jäänud mul muud üle kui …. Kui võtta välja oma aifoun ja teha sellest vaatest pilt. Mõeldud, tehtud postitasin pildi feispuuki. Sain üle 100 laigi. Tuleb välja, et tänu minu suurepärasele pildile näevad  ka teised pubekad Eesti imelist loodust. Millest ma seda järeldan? Sellest, et kõik kommenteerisid pildi alla selliseid lauseid ja küsimusi. Issand kui ilus? Kas sa oled kusagil reisil või? Tahaks ka näha sellist ilusat pilti, aga kahjuks pole ma reisile jõudnud. Ma oleksin selle jutu peale peaaegu ära minestanud, kuid mis seal imestada ega teised ju oma telefoni ekraanist kaugemale ei näegi. KOHUTAV! Nüüdsest postitan ma Eesti loodusest iga päev paar pilti feispuuki ja instagrammi, et kõik Eesti elanikud saaksid osa meie maa ilust.

Kärttu Põrk

 

VAHVA KÜLA

Elasid kord inimesed, kes mõtlesid, et kuidas oma elu lõbusaks teha. Aga midagi polnud teha.

Ühel päeval nad panid pead kokku ja otsustasid teha ühe pea. Neil oli väga lõbus. Vanajumal vaatas seda pidi pealt ja vihastas. Ta mõtles, et miks temal lõbus ei ole. Selle peale otsustas ta inimeste pihta kivi visata. Ta lasi selle alla kukkuda ning see maandus otse inimeste pea keskele. Kivist süttis võimas lõke. Suur lõke meeldis inimestele ning nad otsustasid, et igal aastal võiks selline tuli olla. Sellest sai jaanituli. Inimesed kutsusid ka Jumala enda peale, sest oli ju tema selle tule neile andnud.

Kui jumal sai kirja kätte, oli ta väga õnnelik. Ning ta läks inimestega igal aastal jaanituld pidama. See pidu oli väga lõbus ja vahva.

Ja nii saigi selle küla nimeks Vahva küla, sest iga aastal toimus seal vahva jaanituli.

Loore Kahu

Teated

Kontakt

Partnerid

Värsked Postitused

Asukoht

Sultsi küla, Viljandi vald, 69 605,  Viljandimaa
Tel. +372 43 51 465
kool@paistukool.ee
[wpgmza id=”1″]

Arhiiv