Paistu Kooli noored osalesid TÜ Mängujämm 22 üritusel

Pole saladus, et meie koolis on sellel aastal fookuses kooli põhiväärtustega seotud teemad ehk siis koostöö, hoolivus, vastutus. Nende kõrval on olemas veel loovus ja tasakaal, kuid sel aastal ei keskendu me kooli õppetöös niivõrd viimasele kahele, kuivõrd just esimestena nimetatutele. Sellest lähtuvalt, kui ühel päeval minu, kui õppejuhi, e-postkasti laekus kiri Tartu Ülikooli arvutiteaduste instituudis korraldatavast TÜ Mängujämm 22 üritusest (1.-3. aprill), siis võtsin sellest kohe ka kinni. Antud üritus on reaalselt koht, kus õpilased saavad õppida päriselt seda, kuidas õppida ning koostöiselt, hoolivalt ja vastutustundlikult ühise asja nimel pingutama. 48h jutti reaalelulist õppimist, teemal – millest nad midagi ei teadnud.

Kui ma õpilaste ette läksin, siis ei öelnud ma neile midagi muud kui seda, mis ürituse kaaskirjas kirjas oli ja küsisin, et kes soovib minna. Ma tahtsin näha, kui palju on meie noorte seas neid julgeid, kes lihtsalt usaldavad õpetajat, kui ta ütleb, et see on vahva ja te õpite seal palju. Rääkisin üritusest korraga 7.-9. klassile ja ma sain kokku kümme õpilast – kaheksa tüdrukut ja kaks poissi. Tuleb välja, et arvutimängude tegema õppimise soov, oli tütarlaste poole kaldu.

Kogu kamba peale, kellest sõidu hetkeks, oli alles jäänud  – tüdrukud ja üks poiss, võtsin kaasa ka ühe lapsevanema. Pakkisime endid autodesse ning lõbusas meeleolus me Tartu poole teele läksime. Kuna sõitma hakkasime varuga, siis oli meil aega ka meile endile ehk siis alustasime Tartu elu poodlemisega. Seda lähtudes asjaolust, et teadaolevalt nägid meie järgnevad 48h ette TÜ Delta majas viibimist. Etteruttavalt ütlen, et kuigi „põgenemine“ sealt majast oli tehtud raskeks – viisin meie seltskonna ka laupäeva õhtul (nn välja-minemise-keelu-ajal) välja tuulduma. Seda just seepärast, et noored, kes ei saanud enam aru – mis päev või kell meil on, vajasid üht kena jalutuskäiku värskes õhus. Seda seetõttu, et näiteks mängujämmi lõplik teema (Delay the inevitable) avanes peale hääletust laupäeval kell 4 ja sealt edasi oli fookus ainult mängu õigeaegse valmimise peal. Kohati tuli reedeõhtune idee prügikasti visata ja uuega edasi minna.

Kes teavad, mis on häkaton, siis need saavad aru, mida tähendab, kui sul on aega 48h, et asi ideest kuni toimiva prototüübini valmis teha. 48h sisse mahub täpselt nii palju und, kui sulle tundub, et lubada saad ja sa magad sealsamas „kusagil“ pluss söök tuuakse sulle kätte, et sa ei viidaks aega sellise teemaga nagu söögitegemine või otsimine. Antud üritusel tegid põhitöö muidugi progejad kuid ka meie noored panustasid omajagu.

Kui rääkida veel meie toredatest noortest, kes üritasid minu käest igal leidlikul viisil infot välja pigistada, kuid väga see neil ei õnnestunud, olid nad oma vapruses siiski toetust vajavad. See tuli eriti esile, kui reede õhtul tiime hakati moodustama. Ma pidin nendega koos nn lavale minema ja reaalselt neid, enda sisetunde järgi, moodustatava tiimi juurde lükkama. See on kõige ehedam näide sellest, kui noored on justkui valmis edasi lendama, kuid neid on vaja veidi tõugata.

Kuna meie olime põhikool (7&8. klass) ja me ei tea midagi sellistest mängumootoritest nagu Unity, Godot, Unreal jne, ehk siis me ei programmeeri, siis jäi meie osaks kunstilise poole kandmine. Me kõik õppisime seal teatud keskkondades, kes siis millises, joonistama  arvutimängu jaoks tegelasi, tausta jm vajalikku. Reede õhtul läksid meie õppimise ja katsetööd üsnagi hästi kuna me olime veel „värske peaga“. Laupäeval oli juba mõningaid raskemaid hetki, kuid huumor ja lahe olemine ei jätnud kedagi maha. See, mis oli minu eesmärk, neid jämmile viimisel – sai kuhjaga täidetud. Nad nägid, mida tähendab tegelikult lahedas ja muhedas olemises ühe asja eest pingutamine ja õppimine koostöisel viisil ning seda just läbi huumori ja abivalmiduse aidata – sõltumata sellest, kes või mis sa oled.

Me käisime vahepeal ka nn konkurentidelt õppimas ja nende mänge katsetamas kui asi juba looma hakkas ning kuigi mäng käis võidu peale, siis toetasid kõik kõiki viimase minutini, et mäng käima läheks ja mängitav oleks. Pühapäeval oligi viimane pooltund kõige pingelisem, kui avastati veel mingeid vigu ning aega parandamiseks oli napilt. Viimase kümne sekundi lugemisel osalesime kõik kõva häälega ning seejärel õnnitlesime üksteist. Peale seda oli puhkepaus ning siis järgnes enda mängude tutvustamine maailmale. Kuluaarides kuuldus järgmisel päeval, et see aasta olla olnud esimene aasta, mil kõik mängud, nii need, mis valmisid Delta majas, kui need, mis valmisid läbi võrgu ehk kodudes – tõesti ka kõik mängitavad olid.

Kuidas meil siis läks, peale selle, et noored ka nädal hiljem käivad mulle peale, et ma neid kindlasti ka järgmisel aastal sinna viiksin. Alustan sellega, et panen kirja meie noorte mõtted, kui küsisin, mis oli sinu jaoks olulisim õppekoht:

*ma õppisin dinosaurust joonistama

*magamine on tähtis, et energiat oleks

*mulle meeldis see, et ma sain oma tiimiga hästi läbi ja see, et meil oli hea tiim

*sain teada, et tuleb alati proovida

*teatud klahvide kombinatsiooniga saab asju tagasi võtta

*tiim oli tore ja kõik tegid seda, mis neile öeldi ja õppisin uusi asju, mida varem ei teadnud

*kui üks oskab, on kõigil asi 10x lihtsam

*tiimi töö on väga tähtis ja enda panustamine loeb väga palju

*mulle väga meeldis, oli väga tore ja ma olen meie tiimi üle väga uhke, sest me tiim tegi nii palju ja ma tuleks siia kindlalt tagasi

Mainin veel ära, et tiimid moodustati viisil, mil 50-60% tiimist pidi olema algajaid ning seetõttu õpivad mõlemad osapooled. Samuti sai igaüks sellest nädalavahetusest täpselt nii palju kogemusi ja uusi õppekohti, kui ta enda jaoks saada tahtis. Kui ise olid ja võtsid, siis sulle ka anti. Kui tahtsid vähem panustada, siis nii oligi. Samas, olid meie noored tiimides, mille liikmetest kõik olid Delta majas, kuid oli ka neid, kes jaotusid nii Delta majja kui ka võrgu põhiselt pooleks. Viimane asjaolu tegi mõneti noortele elu raskemaks, kuid eks õppimiskoht ole seegi, kuidas sel viisil asju ajada, et need aetud saaksid.

Kokkuvõtteks võiks öelda, et lisaks sellele, et minu isiklik eesmärk, miks ma noored sinna viisin, sai täidetud ehk siis nende sotsiaalsed, koostöised jm pädevused, tõusid hüppeliselt – said kolm noort peaauhinna osaliseks kuna nende tiim võitis TÜ Mängujämm 22. Samas olime kõik nõus asjaoluga, et me kõik võitsime kuna tulime ja õppisime ning muu tuli boonusena kaasa. Selle kohta võiks öelda – tulin, panustasin, võitsin.

Siinkohal minu tänusõnad meie noortele (Riinu-Liis, Tauri, Britta, Janeli, Lisandra, Emma, Mirell, Kaisa, Mia) – nende magamata ööde eest ja meie eriline tänu läheb meie lapsevanemale, Marju Kivi`le, sest ilma tema panuseta, ei oleks meil teistmoodi õppekogemust olnud.

Rohkem infot: https://cgvr.cs.ut.ee/wp/index.php/tartu-ulikooli-mangujamm-2022/link opens on new page

Edasiste lahedate õppimisteni

Margit Meltsas